Mitu korda oled sa lugenud mõnest ajakirjast või on sulle antud nõu, et “sa pead hoidma oma pea paigal kui lööd palli”. See võib tunduda nagu parim idee algajatele golfaritele ja juba mängijatele, kes pidevalt võitlevad oma swingi probleemidega. Aga minu meelest on see üks KÕIGE HALVEM NÕUANNE! Loomulikult, kui mängijal on palju keha liikumist ette-taha, küljelt-küljele, siis tema tabamised on väga ebastabiilsed ja paljudele kaasmängijatele võib see vihje ”hoia oma pea paigal” tunduda õige ja kasulik. See vihje või nõuanne kahjuks ei paranda mingit spetsiifilist swingi viga! Nimelt, kui sa isegi suudad hoida oma pea liikumatuna, võtad sa endalt võime liikuda swingi ajal kiiremini ja dünaamilisemalt – ehk lihtsustatuna, kaotad sa võime lüüa palli kaugemale.

Juhul kui sinu keha liigub swingi ajal ebaloomulikult palju pole probleem pea liikumises, vaid sul on swingi põhitõdedega tõsiseid probleeme ning “ravi” tuleb alustada hoopis sellest!

Millest võib tulla soovitus “hoia oma pea paigal”?

Võtame esimeseks näiteks mängija, kelle ülakeha liigub swingi allatullekus järsult pallile lähemale. Veidi enne tabamist käitub antud mängija aju instiktiivselt ning annab signaali liigutada ülakeha tagasi pallist eemale, sest muidu tabaks golfikepp maad ca 30cm enne palli. Ning isegi kui seda signaali ei tule, piisab vaid mõnest korrast jõuga kepi vastu maad lüüa, et uuesti keha tõstma hakata. Ja voilà, tulebki kaasmängijalt märkus, et “sa tõstsid oma pea enne tabamust üles, hoia see paigal”. Tegelikult on probleemi juured selles, et sinu swingi liikumise järjekord on paigast ära. Plaanin sellest uuesti lähiajal kirjutada, kuid mõningad näpunäited ja soovitused leiad paar aastat tagasi kirjutatud downswingi artiklist.

Teiseks näiteks võtame mängija, kelle ülakeha liigub swingi ajal liiga palju küljelt küljele. See on tavaliselt mängija swingile omane ja ma ei liigitaks seda väga suureks probleemiks. Pea ja ülakeha peavadki liikuma küljelt küljele, et reageerida alakeha liikumisele. Näiteks, kui sellel mängijal on backswingil liigselt sirgendatud parem jalg (paremakäelise mängija puhul), siis tema pea on sunnitud liikuma ette, et aidata downswingil jõu ülekannet kompenseerida.

Kui sa üritad swingi vigu parandada pea paigal hoidmisega, siis tegelikult takistad oma keha keeramist. Kui keha ei saa keerata, siis tekitad sa kogu jõu ja kiiruse ainult kätega. Sa lööd lühemaid lööke, aga kahjuks ei saavuta mingit stabiilsust. Tekib tunne, et sul pole tasakaalu ja käed on kontrolli alt väljas kuna keha ei osale liigutuses. Liigse käte jõu tõttu kõverdub tabamusel sinu juhtkäe küünarnukk ning tagajärjeks on kuulus “Chicken wing” asend.

Pea liikumise ideaalnäide

Allpool olevate andmete puhul on tegemist 3D andmetega, mida oleme mina ja minu kolleegid USAst juba aastaid kogunud. Andmed põhinevad HCP 2 ja madalamate mängijate swingi 3D kaardilt – info on puust ja punaselt ette antud! 😉

• Pea alla ja üles liikumine
  • Algasend – 0cm
  • Backswing – 0,3cm alla
  • Tabamine – 7cm alla
  • Lõppasend – 23cm üles
• Pea küljelt küljele liikumine
  • Algasend – 0cm
  • Backswing – 5cm paremale
  • Tabamine – 5cm vasakule
  • Lõppasend – 30cm vasakule
• Pea ette ja taha liikumine
  • Algasend – 0cm
  • Backswing – 1,8cm ette
  • Tabamine – 2,54cm taha
  • Lõppasend – 19cm taha

Nagu pealkiri ütleb, siis puttamise osakaal golfis on väga suur ja seda olenemata tasemest! Kui puttide arvu vähendada, siis paranevad oluliselt ka skoorid. Puti harjutamine peaks moodustama ca 30% treenimise mahust, sest ühe ringi löökide arvust moodustavad putid ca 30-40%.

Parimate puttajate tehnika võib küll erineda, aga on mõned asjad mida nad kõik teevad väga hästi:

• nende tehnika on korratav
• nad panevad palli veerema soovitud liinile
• nad loevad greene tõhusalt
• neil on suurepärane tunnetus
• nad usuvad, et nad löövad palli auku

Järgneva osa fookus on eelkõige algasendil ja liigutuse põhitõdedel. Puttamisel on oluline panna pall soovitud liinile stabiilselt veerema.

Putteri laba risti suunaga – enamjaolt on palli õigele suunale startimine mõjutatud putteri laba asendist tabamise hetkel. Kui näiteks putteri laba näitab tabamise hetkel paremale soovitust suunast, siis ka pall suure tõenäosusega stardib paremale.

Palli tabamine laba keskele – tabamine laba keskkohast kõrvale ei mõjuta palli suunda sama palju kui laba asend tabamises, aga seda viga tuleks kindlasti vältida. Kui tabada palli laba otsaga, siis on suur tõenäosus, et pall stardib natukene suunast paremale ning putt jääb lühikeseks. Põhjus on selles, et iga putter väändub või keerdub, kui kontakt palliga ei ole laba keskel. Otsaga tabamine sunnib laba keerduma lahti, mis paneb laba näitama suunast paremale (parempoolse mängija näitel) ja pall veereb paremale väiksema energiaga. Kannaga tabamine tekitab vastupidise efekti – laba sulgub ja pall stardib valitud suunast vasakule.

Putteri liikumine läbi tabamise enam-vähem otse – laba keskkohaga tabamine ja laba asend tabamise hetkel on olulised, aga vaielda võib selle üle, mis on ideaalne kepilaba trajektoor sihtmärgi suhtes. Laba liikumistrajektoori vead ei ole nii ohtlikud, kui laba asendi vead. Putter ei liigu nii kiiresti ja energia on väga väike ning see annab mängijale natukene mänguruumi, et panna oma keha tüüp ja hoiak sobituma kepi trajektooriga. Oluline on leida kindel kepi liikumise trajektoor ning sellele ka pühenduda. Enrico proovib üldjuhul panna mängijad liigutama keppi väga väikesel sümmeetrilisel kaarel. See väike kaar jätab väikese puhvertsooni tabamise ajaks, kus laba on tabamise hetkel ca 5-10 jooksul risti löögi suunaga ehk sihtmärgi pikendus. Sellise trajektoori eelis on, et ei pea igakord jätma palli jalgade suhtes täpselt samasse kohta – ca 5 sentimeetrit mõlemal pool palli on ala, kus putter liigub otse sihtmärgi suunas. Mida rohkem on mängija algasendis puusadest ette kallutanud, seda väiksem on kepi kaar, mis omakorda vähendab kepilaba keerdumist.

Palli tabamine kergelt alt ülesse suunduva liigutusega – selliselt on suurem võimalus tabada palli laba keskele, mitte liiga alla või liiga ülaserva. Kepilaba nurk ja alt ülesse tabamine loovad optimaalsed tingimused palli veeremisele valitud liinile.

Algasend

Algasend tuleks võtta selliselt, et putteri vars oleks otse ülevalt alla ja kontrollida, et putteri tald oleks vastu maad. Silmad tuleks hoida palli kohal või natukene liinist sissepoole. Algasendis tuleks hoida õlad paralleelsed sihtmärgiga ja parema käelaba keskkoht on otse parema õla all. Saavutada tuleks stabiilne atleetlik löögiasend, kus raskus on jalgade keskel ja võrdselt mõlemal jalal.

Algasendi puhul on muidugi oluline ka hoie. See kuidas kepist kinni hoida on eraldi küsimus, aga hoie peaks klappima algasendi ja keha liinidega. Kuna grip ehk hoie pole otseselt puttamise alustala, siis see on pigem individuaalne aga see on kindlasti erinev tavakepi hoidest. Valida tuleks selline grip, mis annab kõige rohkem kontrolli ja enesekindlust. Käed peaksid töötama koos ja seda saab saavutada ainult siis, kui peopesad on teineteise suunas. Olenemata kuidas kepist kinni võtta, kas vasak käsi üleval või vastupidi, siis ülemises käes peaks putter olema asetatud peopessa. Järgnevatelt  piltidelt on näha erinevad hoide variandid.

Liigutus

Kui algasend on paigas, siis palli õigele liinile löömine ei ole midagi muud, kui puti liigutuse tugipunkti säilitamine ning keha stabiilsena hoidmine läbi liigutuse. Hea putiliigutus on väga sarnane kellapendlile, see tähendab  liigutust ümber tugipunkti. Võime luua ja säilitada tugipunkt koos hea algasendiga määrab putiliigutuse kaare. Liigutades tugipunkti kaob liigutuse stabiilsus.

Kujutletav joon, mis jookseb kepi varre otsast mängija kehasse, peaks näitama samasse kohta rinnakusse algasendis, backswingi lõpus, tabamises ja läbilöögi lõpus. Antud kirjeldusele vastav pendel putiliigutus oleneb sellest, kui kõik liikuvad osad liiguvad koordineeritult koostöös.

Hoia keha stabiilne

Järgmiseks liigutuse põhiosaks, mis mõjutab sinu võimet panna pall veerema valitud liinile, on löögiliigutuse stabiilsus. Esiteks peab aktiveerima oma korsettilihased (core), mis tähendab, et vaagna peab joondama lülismabaga ning hoidma seda puttamisel paigal. See on väga tähtis, kuna see võimaldab eraldada ülakeha alakehast ja oluline säilitamaks liigutuse tugipunkt. Igasugune tasakaalu muutus ükskõik millises suunas või alakeha rotatsioon lõhub löögiliigutuse kaare. Kokkuvõtvalt tuleks alakeha hoida täiesti paigal ning liigutada putterit ülakehaga.

Tunnetuse ja pikkuse kontroll

Lähimängu oskus, mis kõige rohkem mõjutab tulemust, on võime stabiilselt putata palli õige kiirusega. Võimetus kontrollida puti pikkust, teeb skoorimise võimatuks. Eriti kui rääkida 3-6 meetristest puttidest, mis nõuavad õige liini ja kiiruse kokku sobitamist. Kui kujutada putiliigutust nagu kellapendlit, siis liigutus tagasi ja läbilöök peaksid olema sama pikkusega. See on hädavajalik heaks löögi rütmiks ja tunnetuseks. Mängijale iseloomulik rütm ei tohiks olenemata tingimustest või pikkusest kunagi liigutuste ajal muutuda. Seega ei tohiks kunagi palli “lüüa” vaid keskenduda tagasiviimise ja läbilöögi sama pikkuseks saamisele. Löögi pikkuse jaoks saab mängida liigutusse pandava energiaga! Olenemata putist (ülesmäge, allamäge, lühike, pikk, kiire green, aeglane green jne) on ainult üks ideaalne liigutuse pikkus (sooritatud sinu rütmiga). Seda nimetatakse tunnetuseks.

Millist putterit valida?

Kui valida putterit, siis valik tuleks teha järgmiste kriteeriumite põhjal:

• mängija võime konkreetse putteriga sihtida
• tabamise kindlus
• putteri pikkus ja lie angle, mis ühtiksid algasendiga
• putteri kaal
• putteri laba taskaal (toe hang või face balanced)

Kuna puttereid saab golfipoodides üldjuhul ka proovida ning valikut on palju, on putteri valimine üpriski lihtne. Tuleb valida putter, millega kõige mõnusam putata on! Hea tunne puti üle tekib tavaliselt just siis, kui putteri laba liikus löögi hetkel ühtlaselt ning terve löögi jooksul oli mängijal täielik kontroll kepilaba üle – putteri tasakaal on mängija jaoks hea. Siiski, võimaluse korral soovitame alati pöörduda poes spetsialisti poole, kes õige putteri kiiremini välja valida aitab. Lisaks tuleb alati spetsialistil lasta üle kontrollida putteri pikkus ning asend maas (lie angle).

Putteri valimisel võib teid aidata ka soovitus, et mängides kiiretel griinidel (ehk kui mängitakse palju ka välismaal) tuleks valida üldjuhul kergem putter ning mängides aeglastematel griinidel, tuleks valida raskem putter. Antud soovitus võib aidata umbes 50% golfareid, kuid lõpuks jõuame tagasi ikkagi faktini, et mängija puttab kõige paremini putteriga, millega ta ennast ka kõige paremini tunneb.

Treeningvahendid

Putt on kõige täpsem löök golfis, mille tõttu tuleb veenduda, et ka tehnika on täpne. Väga paljud head mängijad kasutavad tehnika kontrolliks erinevaid treeningvahendeid või harjutusi – puti arc template ja peegel on ühed kaks parimat treeningvahendit, millega tehnikat kontrollida.

Enrico kasutab ise treenimisel ja ka oma mängijate juures pidevalt puttamise template’e. See on puttamise matt, millele on joonistatud nn ideaalse putiswingi trajektor. Liigutuse kaar on matile joondatud selliselt, et laba on trajektoori suhtes terve liigutuse vältel risti. See annab liigutusele stabiilsuse, et tabamise hetkel oleks putterilaba asend risti löögisuunaga. Selle matiga harjutamine aitab panna palli veerema õigele suunale. Samuti muutub tabamine stabiilsemaks  ja väheneb palli küljevint, mis aitab palli paremini veerema ning puti pikkuse ja suuna kontroll paraneb.

Algasendi harjutamiseks on kõige parem vahend putipeegel. Peegli abil saab mängija kontrollida, kuidas tema pea ja silmad algasendis asetsevad – ideaalne algasend on selline, kus silmad asuvad palliga samal joonel ning vasak silm (paremakäelise mängija puhul) täpselt palli kohal. Lisaks saab peegli abil kontrollida ka õlgade liini algasendis.

Pildid: Next Golf

Chip on golfimängu üks lihtsamaid liigutusi ja ainult puti liigutus on tehniliselt ning füüsiliselt lihtsam. Siiski on paljudele golfaritele chippamine nende halvim osa mängust – ebatäpsus chippamises on nii suur, et see “maksab” neile pidevalt lööke ja tekitab frustratsiooni.

Enrico on ka ise olnud chipi probleemide küüsis, mis sundis uurima ja õppima erinevaid tehnikaid ning mille tulemusel selgus, et chipi liigutus on liiga lihtne. Sõnastades selle natukene ümber, siis heaks chipata saab ka kehvema tehnikaga! Mängijatee alguses tundub chip võrreldes kõikide teiste löökidega samuti hea, aga hiljem piirab halb chipitehnika tõsiselt mängu efektiivsust. Seega on kindlasti selle löögi tehnika arendamine oluline, aga peab teadma, mida ja kuidas.

Alustav golfar ei oska hinnata, kui väärtuslik on hea chip. Iga mängu jooksul chippavad kõik mängijad vähemalt 3-5 korda ja kõik halvad löögid on üldjuhul mitte andestavad. Kui lüüa enne maha või pallile pähe, siis selle hind on vähemalt üks lisalöök. Isegi kui enda arvates lüüa hea chip, aga see jääb august natukene kaugemale kui paar meetrit, siis tõenäoliselt tuleb arvestada 2-3 putiga, mis tähendab jälle lisalööke.

Löögi puhul on oluline kontakt palliga, kuid chipi puhul muutub see eriti tähtsaks. Maha või pähe löögid sunnivad mängijaid pidevalt muutma oma tehnikat!

Chipi tehnika – algasend

Alustades chipi tehnikast, siis korduseks on hea meenutada, mis vahe on chipi ja pitchi löögil. Chip on lähilöök, mis veereb rohkem kui lendab ja pitch on omakorda löök, mis lendab kaugemale kui veereb.

Väga suuri erinevusi chipi ja pitchi algasendi puhul ei ole. Kindlasti on erinevate mängijate puhul variatsioone palli asukohas. Osad mängijad panevad palli rohkem parema jala poole ja osad hoiavad keskel.

1. Alustuseks tuleks võtta umbes kepilaba laiune harkseis.
2. Kontrolli, et rind oleks natukene avatud ja rinna keskkoht oleks natukene pallist eespool. Kui tunned natukene rohkem raskust vasakul jalal, siis see on ok.
3. Õlad peaks hoidma maaga võrdsel kõrgusel.

Vead, mida algasendis vältida:

• Parem õlg selgelt madalamal kui vasak (parempoolse mängija näitel)
• Lülisammas kallutatud sihtmärgist eemale
• Jalad liiga laialt
• Rind liiga kinni või otse sihtmärgi suhtes
• Pea palli taga

Liigutus

Chipi liigutus või swing on lihtne, kui pidada meeles, et see ei ole löök, vaid hea rütmiga sünkroonis käevarte, õlgade ja kepi liigutamine – kiigutamine. Kujutlema peaks, et käevarred moodustavad kolmnurga kaks serva ja õlgade liin moodustab kolmanda serva. Liigutades peaks hoidma kolmnurga kuju samasugusena ning seda liigutama sünkroonis kehaga. Seega liigutuses pole vaja käte või alakeha jõudu kiiruse jaoks. Backswingis ei pea randmeid vinnastama ning ära “flippa” randmeid läbilöögis! Vältima peaks mõtet lüüa chippi oma käte lihastega ning liigutus on vaba ja hea rütmiga. Igasugune jäikus on löögi stabiilsusele mürk!

Stabiilsususe saavutamiseks tasub teha kiirenevat liigutust, aga ilma kunstliku kiirenduseta. Tehes läbilöögi hoovõtust natukene pikema hea rütmiga ja sujuvat (ära löö randmete või kätega!), säilib kepilaba liikumine läbi tabamise stabiilsena.

Kuhu pall kukutada?

Iga golfar on ilmsel kuulnud, et pall tuleks chipi puhul maandada greeni algusesse, et siis pall veeretada augu suunas nagu putti. See on loogiline, aga üritades maandada palli liiga lähedale greeni servale võib olla problemaatiline. Kõik eksivad ju, sest ei tabata igakord palli perfekselt ja selle tulemusel maandatakse pall liiga lühikeseks või pikaks. Seega Enrico soovitus on jätta väike veamarginal! Jättes maandumisel umbes meetri jagu ruumi greeni servast saab isegi kehvema tabamuse korral palli greenile ja see veereb nagu oodatud. Eesmärk on saada pall üldjuhul turvaliselt üle foregreeni. Läbi foregreeni chippamine võib olla ohtlik, sest ei sa kunagi olla kindel, kuidas ja mis suunas pall fore’lt põrkab.

Milliseid keppe kasutada?

Paljud golfarid kasutavad chippamiseks ainult ühte keppi – tavaliselt raud  7 või 8. Aga soovitame harjutada erinevate keppidega raud 5’st kuni pitchini või isegi gap wedge’ni. Siis saab mängu olukorras valida õige kepi vastavalt millised on tingimused ja millise löögi peab sooritama. Katsetage, et aru saada palju iga kepiga pall lendab ja palju peale maandumist veereb. Meeles peaks pidama, et kui asetada pall jalgade keskkohast paremale ja hoida käsi keha tsentrist natukene vasakule, siis kepi nurk muutub väiksemaks – näiteks raud 8 muutub raud 6’ks! Pall lendab vähem ja veereb rohkem, järelikult lõpetab kaugemal. Kui vaja löögile natukene rohkem kõrgust, siis võtta raud 8 asemel 9 või pitch ja teha natukene pikem swing.

Golfipallid veerevad erinevate keppidega lüües peale maandumist erinevatele pikkustele ning lisaks on pallidel erinev kõrgus ja tagurpidi vint. See on ka hea põhjus, miks chippamine erinevate keppidega on vajalik, sest tekib rohkem erinevaid variante ja mängija muutub osavamaks.

Kui pikk peaks olema liigutus?

Kui chipi tehnika on paigas, siis liigutuse pikkuse kontroll on suhteliselt lihtne. Liigutuse pikkus on seotud löögi pikkusega. Lühikene liigutus on lühikeste chippide jaoks ja natukene pikem liigutus pikemate chippide jaoks. Rääkides näiteks 15 meetrisest veerevast raud 7-ga chipist , siis kepiliigutus on väga madal. Kui backswingis näha kepilaba liikumas põlvedeni või kõrgemale, siis see on selgelt liiga pikk liigutus. Tavaliselt mängijad hakkavad liiga pika backswingi puhul allatulekus  pidurdama või randmeid flippama. Sellega kaob tabamine ja tunnetus. Loomulikult tuleb distantsikontrolli harjutada ja kui chipi liigutus on kontrolli all, siis juba mõne trenniga saab aru, kas teha pikem või lühem liigutus.

Mõned soovitused

Kui chipi tehnika on paigas, siis liigutuse pikkuse kontroll on suhteliselt lihtne. Liigutuse pikkus on seotud löögi

Mida suurem on kepi nurk (loft), siis seda suurem peab olema ka liigutus ja loomulikult vastupidi, mida väiksem nurk seda väiksem liigutus, et sama distantsi lüüa. Palju olulisem on aga see, et mida madalam palli kaar, seda otsem on palli põrge maandudes. See tähendab, et kui on hea sile green või ka natukene ebatasane, siis madalama kepiga lüües on palli põrge etteaimatavam, kui suurema nurgaga kepiga.

Siit edasi liikudes, mida vähem on chipi puhul backspinni seda täpsemad need on. Backspin on tore asi ja ego tõstja, aga nõuab meeletult palju harjutamist. Klubimängijaid näeb tihti liiga palju chippamas sand wedge’dega. Siis peab aga olema väga palju osavust, kuna chippamine suure nurgaga kepiga nõuab pikemat liigutust ja kiirust! Kehva löögi puhul on tulemus palju hullem, mis omakorda taas maksab lööke.

Lõpetuseks vana hea nõuanne eelkõige alustavale golfarile: putta kui saad, chippa kui sa ei saa putata ning löö pitch kui kaks esimest varianti ei ole võimalikud.

Pildid: Next Golf

Ükskõik milline on sinu praegune mängu tase, siis löökide kokkuhoidmine greeni ümbruses on kõige kiirem viis stabiilselt madalamate skooride saavutamiseks. Kui rääkida uute oskuste ja löökide omandamistest, siis lähimängu õppimine on kõige kergem.

Pitchi löök on lähilöök, kus pall lendab rohkem ja veereb vähem. Pall lendab kõrgemalt ja pallil on rohkem vinti, mis aitab tal peale greenile maandumist kiiremini seisma jääda. Pitchi lööke tehakse tavaliselt greenist kaugemalt, kui chipi lööke ja vaja on teha natukene pikem swing. Pitch löögid võib jagada üldjoontes kaheks – kuni 40 meetrit ja üle 40 meetri.

1. Pitchi löögid kuni 40 meetrit
   • pehmed ja kõrgema lennukaarega
   • kontakt maaga on pühkiv, divotit ei võeta
   • kepilaba kiirus kontrollitud
   • kepi nurga ja bounce’i kasutamine tabamisel
2. Pitchi löögid üle 40 meetri
   • palli lennukaar on madalam
   • kepilaba kiirus on suurem
   • kepilaba nurka vähendatakse
   • kepiga maa tabamine peale palli tabamist, võetakse divot

Lähipitchi algasend

Kui eesmärgiks on pehme touch’iga pitchilöögid, siis algasend peab olema paigas. Hea algasend aitab parandada kontakti ja kontrollli.

Jalgade asend: raskus hoida võrdselt mõlemal jalal ning jalad üksteisele suhteliselt lähedal. Jalad võiksid olla sihtmärgi suhtes natukene avatud ehk parema käelise mängija puhul vasakule.

Palli positsioon: pall hoida enam-vähem jalgade keskel, kui lüüa tavakõrgusega lööki. Madalama lennukaare jaoks asetada pall tsentrist rohkem parema jala suunas ja kõrgema trajektoori jaoks vasakule.

Keha ja käte asend: käevarred peaks hoidma pehmed tundega nagu käed ripuvad vabalt alla, sest igasugune pinge on halb. Vasak ranne peaks olema kergelt nõgus. Õlgade liin ja rinnakorv peaksid  sarnaselt jalgade liinile näitama kergelt vasakule. Rinna keskpunkt peaks olema pallist natukene vasakule. Samuti on väga oluline, et pea oleks keha keskel.

Algasendi puhul on ka mõned põhilised vead, mida peaks vältima:

Sinu ülakeha kallutab sihtmärgist eemale – see juhtub tavaliselt, kui mängija arvab, et pallile tuleb alla saada. Tagajärjeks on enamasti maha ja pähe löögid.

Käed on lükatud liiga vasakule ja vasak käevars on jäik või pinges – sellisel juhul muutub tabamisnurk väga järsuks ning kepp liigub liga sügavale maasse. Palli lend on sellise löögi puhul madal ja terav ning pallil ei ole tagurpidi vinti.

Rind on sihtmärgi suhtes suletud – selline kinnine asend paneb kepi liikuma liiga ümber mängija ja teeb kepi allatuleku nurga liiga laugeks. Tulemuseks on palju pähe ja maha lööke.

Backswing

Kui algasend on paigas, saab teha liigutuse tagasi. Kepp ja käed peaksid liikuma kaarel ja püsima samal tasapinnal. See tähendab, et kepivars püsib samal tasapinnal nagu ta oli algasendis. Liigutust peaks alustama tagasi selliselt, et vasaku randme nõgus asend säiliks ning paremal käel tuleks lasta küünarnukist kõverduda. Backswingi lõpus kepilaba ots näitab taevasse, puusad on paigal ja nendes pole mingisugust keeret. Löögi pikkust saab reguleerida sellega, kui kõrgele kepi tõstad.

Backswingi puhul on samuti asendid, mida peaks vältima.

Kepilaba on suletud asendis – see on väga suur viga, mille tulemusel tulevad löögid maha ja pähe. Samuti võib sellest asendist tekkida shank’i probleem!

Kepi liiga välja startimine – mille tulemusel käte ja kehavaheline side kaob. Kepi allatuleku nurk muutub järsuks, mis põhjustab maha lööke, järske divot’eid ja mõnikord ka shank’e.

Allatulek

Lähimängu puhul ei tohi kunagi unustada löögi rütmi. Kui jälgida mängijad, kelle lähimäng on suurepärane, siis on alati hästi näha sujuv liigutus. See sujuvus tekib õigest liikumisjärjekorrast, mis on pikast pitchilöögist ja täisswingist erinev. Lühikese pitchi puhul peab otsima tunnet, et käevarred oleksid pehmed ja vabad kui nad sujuvalt liigutavad kepilaba alakehast mööda. Samal ajal peaks rind keerama samal kiirusel sihtmärgi suunas. Allatulek algab kepilaba kukkumisest alla, mitte alakehast ja alakeha roll lähimängus muutub täielikult. Alakeha ei ole lähimängus energia tekitaja, vaid annab stabiilsuse ja tasakaalu.

Põhiline viga, mida peaks allatuleku alguses vältima on ülakeha ja pea liikumine sihtmärgist eemale ehk keha raskus langeb liiga paremale jalale.

Kepi vabastamine

Levinud on arvamus, et kepi bounce on disaini element, mis takistab kepilaba maha kaevumast, aga ei teata, kuidas bounce enda kasuks tööle panna. Arvatakse, et käsi peab hoidma eespool kepilaba ja selliselt terve allatuleku aja. Kahjuks selline ebaloomulik liigutus lõhub selle loogika, kuidas kepp ja maa teineteist mõjutavad. Tagajärjeks tabamisel maasse kaevuv kepp, mis omakorda põhjustab palju teisi probleeme. Kahjuks on selline arusaam väga levinud nii harrastajate, kui ka golfiõpetajate hulgas üle terve maailma!

Tegelikult tuleks kepi bounce’i enda kasuks pöörata. Ainuke võimalus seda teha on lasta kepilabal läbi tabamise mööduda kätest selliselt, et kepi tald puudutaks rohkem maapinda. Kepi vabastamine ei ole ainult randmete liigutamine ja pingutamine vaid rohkem gravitatsiooni loogika. Selle jaoks peab olema juba algasendis vaba ja golfikepp peaks kinni hoides tunduma raske. Kui liigutus läheb üle backswingist downswingi, siis see peaks juhtuma aeglaselt – tuleks lasta gravitatsioonil ja kepi raskusel kukkuda õigel tasapinnal alla. Läbi tabamise peaks tundma, et kepi laba liigub sujuvalt kätest mööda ning lõppasendis näitab rind sihtmärgi suunas ja kepi varre ots näitab nabasse.

Kepi bouce’i kasutamine tekitab minimaalse kontakti maaga, mis annab võimaluse lüüa ülevalt alla vastu maad ilma suurema mureta. Isegi kui lüüa natukene enne palli maha, siis pall stardib ikka üles ja lõpetab loodetavasti augu kõrval. Selline liigutus aitab oluliselt parandada enesekindlust!

Veel mõned allatuleku ja vabastamise vead, mida tasub vältida.

Liiga järsk tõmme kätega alla – selliselt liiguvad käed kepilabast kiiremini alla, mis lisab randmetele liigselt nurka. Tulemuseks on palju pähe ja maasse tabamisi ning see röövib lähimängust tunnetuse!

Randmete “flippamine” – mis juhtub tavaliselt kui käed ja rind enne tabamist pidurdavad ning kepilaba liigub liiga vara ja kiiresti kätest mööda. Tabamine on selle liigutuse puhul liiga lauge, mis põhjustab õhukesi ja kõrgeid lööke, mis üldjuhul jäävad lühikeseks.

Lõppasend

Lõppasendis on oluliseim kontrollida, et rind on sihtmärgi suunas, kepilaba on avatud ja varre ots näitab nabasse. Käed peaksid olema vabad ja küünarnukid keha lähedal. Raskus on vasakul jalal ning alakeha annab stabiilsuse ja hoiab tasakaalu.

Lõppasendi vead, mida tasuks vältida

Kepilaba vabastamise takistamine – tagajärjeks on tavaliselt jäik vasak käevars ja tänu sellele pole vasak käevars enam keha küljes.

Käed liiguvad kepist eespool.

Kepivarre ots näitab ülesse taevasse.

Wedge’de ehk lähimänguks vajalike keppide valik

Lisaks tehnikale, mängib suurt rolli pitch’i löögi kontrollis ka wedge’de kombinatsioon ning olukord golfibägis. Wedge’de fittingule pole vähemalt Eestis väga palju tähelepanu pööratud, kuid Next Golfis teame, et õigesti kokku pandud wedge aitab mängija lähilööke oluliselt täpsemaks ning stabiilsemaks muuta. Sellepärast pöörame fittingus neile suuremat tähelepanu – kombineerides vastavalt löögipikkustele wedge’de komplekti, leiame mängija jaoks sobiva bounce’i ning samamoodi nagu raudadel, paneme wedge’dele sobiva varre ja määrame lie angle’i.

Tavaliselt leiab klubimängija golfibägist 2 wedge’i kraadidega 52° ja 56°. See on üldjuhul kuldne kesktee, mille iga mängija golfipoest või internetist osta võib. Siiski tasub mängu parandamiseks teha wedge’i fitting, et leida parim valik. Kõige madalama kraadiga wedge sõltub palju pitching wedge’i kraadist ning mängija löögipikkusest selle kepiga. Üldjuhtudel on selle kraadiks 48°-52°. Järgmine wedge sõltub jälle löögipikkusest, kuid üldjuhul 4°-6° vahega. Pikemalt löövad golfarid peaksid enda kotti valima 3 wedge’i ja 4° vahega, sest muidu muutub pikkuste kontroll keerulisemaks.

Wedge’i bounce’i valik on aga kraadide valikust oluliselt keerulisem, sest see võtab arvesse ainult mängija löögiliigutust. Täpse bounce’i valiku saab teada ainult fittingus, kuid lihtsamalt öeldes peab järsema löögiliigutusega mängija valima suurema bounce’ga wedge’i ja laugema löögiga mängija väiksema bounce’ga wedge’i. Fittingus võetakse arvesse ka mängija löökide eripära nt. kui palju lööb mängija bunkrist, kas mängija avab kõrgete löökide jaoks laba jne.

Varre valik on wedge’idele vast kõige lihtsam ja väheolulisem – tuleks valida raudadega sama profiiliga vars. Lisaks võib väga vabalt osta õige kraadi ja bounce’ga wedge poeletilt stock varrega, sest ajalooliste uuringute järgi on leitud, et enamustel wedge’del standardina küljes olev True Temper S200 vars sobib 95% mängijatele.

Lie angle’i mõõtmine toimub samamoodi nagu raudadel, kuid väga tihti pole lie angle wedge’del täpselt sama loogikaga, sest löögiliigutus on erinev. Tavaliselt on wedge’i lie angle 1-2 kraadi madalam kui raudadel.

Soovitame kõikidel kevadet ära kasutada ning fittingus enda golfivarustusele hinnang saada, et algaval hooajal oma parimat golfi mängida ja tänu headele lähilöökidele korralikult skoorida!:)

Grip, algasend ja backswing on läbi käidud ja järgmine osa golfilöögist on downswing, mis on keerulisemaid komponente swingis. Kõik eelpool mainitud kolm osa mõjutavad oluliselt ka downswingi, aga lisaks tulevad mängu erisuunalised jõud ja väänded, mis keerukust veelgi lisavad! Samuti ei aita väga kaasa väärarusaamad, valed uskumused ja sõbralikud vihjed kaasmängijatelt ????

Kui backswing on liigutus, mida on lihtsam ise harjutada, siis downswingi puhul on lugu teine, sest tegemist on kiire liigutusega (kestab umbes 0,25 sekundit). Seega on oluline, et mängija teab täpselt mida teha, kahjuks on  seda peeglist võimatu jälgida. Keerulisust lisab veel ka asjaolu, et paljud mängijad arvavad, et backswing läheb automaatselt üle downswingiks. Arvatakse, et kõigepealt tuleb backswing ära lõpetada, siis liikuda alla tabamisse ja sealt lõppasendisse. Kahjuks see päris nii ei ole, kuna golfilöök nagu iga teine atleetlik liikumine, on kindla liikumisjärjekorraga ja oluliselt tehnilisem.

Suunavahetus

Püstitame siin küsimuse – millal downswing algab?  Seda esitatakse Enricole pidevalt ja vastus sõltub tegelikult natukene mängijast. Hetke, mil backswing läheb üle downswingiks, kutsutakse ka suunavahetuseks ja see on mängijate puhul erinev. Mõni mängija on oma backswingiga alles poole peal, kui juba tuntakse, et jalad hakkavad lükkama alakeha vasakule. Mõned mängijad tajuvad seda hetke üsna hilja  või isegi alles siis, kui kepp on kohe jõudmas backswingi lõppu. Seega peab teadma, et golfiswing ei ole eraldi backswingi ja downswingi liigutus, vaid nende vahel on oluline seotus ja selle segunemise aken on päris lai. Pigem peaks mängija mõtlema, et golfi liigutus ehk swing on üks “voolav” liikumine, kus põhimõtteliselt mingi hetk liigutakse kahes erinevas suunas.  Et sellest lausest paremini aru saada, siis mõelge selliselt – kui ülakeha, käed ja kepp liiguvad backswingi lõppu, siis tegelikult alakeha juba on liikumas löögi suunas.

Enamasti on heade mängijate pealt näha, et nad alustavad allatulekut puusade liikumisega vasakule, aga kuna downswing kestab vaid murdosa sekundit, siis tihti kahjuks tehakse või mõeldakse puusade liikumist üle. Tagajärjeks on alakeha suur liikumine vasakule ning kahjuks ülakeha ja pea jäävad liiga taha. Sellises asendis on mängija sunnitud vedama oma käed liiga ees tabamisse, mis muudab tabamise ja kiiruse tekitamise keeruliseks.

Kokkuvõtvalt on suunavahetus väga mängijapõhine, küll aga selle jaoks, et kepp alla saada, tuleb käsi langetada ja hakata keha liigutama tagasi tsentrisse.

Downswing

Downswingi edenedes võib kahjuks väga tihti näha mängijaid tõmbamas oma käsi ja kepi otsa otse pallile. Põhjus on selles, et mängijad ajavad taga niinimetatud LAG’i ja arvavad ning usuvad, et hoides või lisades nurka käte ja kepi vahele allatulekus, seda ka neile annab. Kahjuks on see vale, sest golfikepp liigub kolmel erineval tasapinnal ning vahetab pidevalt oma tasapinda ja suunda. Kepi tasapinna ja suuna muutmisel on loomulikult kõige suurem roll mängijal endal. Paremaks arusaamiseks on üks hea harjutus, kuidas parandada kepi allatulekut ning saada seeläbi löögile stabiilsust ja pikkust juurde. Selle harjutuse jaoks kasutab Enrico oma kõige paremat õppevahendit – golfikeppi millele on asetatud lennuk. Lennuki analoog on suurepärane, sest golfikepp kogeb löögi ajal samasuguseid jõude ja väändeid nagu kogeb inimene lennu ajal.

Harjutus on selline:

Kui olete allatulekus jõudnud kohta, kus vasak käevars on peaaegu maaga parallelses asendis, siis selles kohas peaks tõmbama lennuki saba üles ja enda poole, mitte otse alla palli suunas. Selline jõusuuna muutus paneb kepi niiöelda maanduma, tekitades kepile rotatsiooni. Sellest võib olla keeruline aru saada, aga kui muuta käte liikumisuunda, siis sellega muudame ka kepi liikumist.

Seda downswingi osa või liigutust saab väga hästi kodus harjutada. Kui lennuk on jõudnud niiöelda maanduma maaga paralleelsesse asendisse, siis kontrollige et kepi laba näitaks enam vähem taeva suunas (ei oleks liiga kinni või lahti). Samuti kontrollige, et kepp ei oleks liiga selja taga või liiga keha ees.

Tabamine

Selles asendis, kus kepp on viimast korda paralleelne maaga, on ka käed maa suhtes oma kõige madalamas punktis ja randmed on vinnastaud aga vabad. Sealt edasi tuleks tõmmata käsi üles enda poole. Kui tunnetate hetke, et käed on parema reie juures, siis on õige hetk tõmmata gripi otsa naba suunas. See liigutus paneb kepi all lehvima ja laba kiirus läheb üles.

Varem on juba ka korduvalt mainitud, et downswingis liigub kõik väga kiiresti, aga kui planeerida oma tegevused ette ja teada kuidas kepp ja käed peavad liikuma,  siis on võimalik juba enne swingi algust kõik peas läbi mõelda ja teha asju paremini! Kepi ja käte õige liigutamine liigutab mängija keha paremini ja tulemuseks on vabam, stabiilsem ja jõulisem swing.

Lõppasend

Löögi lõppasend on enamasti peegelpilt sellest, mis swingi jooksul on juhtunud. Enrico näitel on hästi näha, et raskus on täielikult viidud vasakule jalale ja keha on üles tõusnud. Vasakus põlves on säilinud väikene paine ja ning mõlema jala põlved puudutvad üksteist. Parem jalg on lõppasendis suure varba peal ning toetab maapinnale ainult nii palju, et mitte ümber kukkuda.  Rind  ja vööpannal näitavad löögisuunast vasakule ja golfikepp on praktiliselt maaga horisontaalne ning kukla taga.

Lisana:

Downswingi roll on kiirendada kepp tabamisse ja luua ideaalsed palli lennu tingimused, et sa saaksid lüüa oma palli soovitud sihtmärgile. Suurepärane downswing sisaldab:

• Maksimaalset kepilaba kiirust
• Palli tabamist laba keskele
• Laba tabamise hetkel risti suunaga ( Face to path)
• Kepi alla liikumistrajektoor on enam vähem otse, mitte liiga palju seest – välja või väljast-sisse. ( club path)
• Kepilaba nurga kontrolli tabamise hetkel ( dynamic loft)
• Kepilaba ja palli vahelise allatuleku nurga kontrolli ( angle of attack)

Distantsõppel on rohkem aega erinevaid osasid põhjalikumalt harjutada, seega võtame selle aja ning tükeldame üldise sõna golfilöök väikesteks osadeks. Oleme juba rääkinud gripist ja algasendist ning nüüd liigume edasi backswingile. Iga teema järel jääb piisavalt aega seda kodustes tingimustes harjutada ning iga teema juurde käib ka webinar, kus on võimalik Enrico näpunäiteid kuulda ning vajadusel ka küsimusi esitada. Kasutades piirangute aega targalt on võimalik välishooaja alguseks parema tulemuseni jõuda ning ka hooajal hakata paremat golfi mängima!

Oleme kevadise ettevalmistuse käigus läbi käinud korrektse gripi ning algasendi ja oleme valmis swingiga alustama. Kui eelmised teemad ja webinarid jäid vahele, siis on võimalik ennast mõlemaga kurssi viia – grip ja algasend.

Korrektselt sooritatud swing peaks välja nägema, kui üks sujuv ja katkematu liikumine, mis kulmineerub tasakaalus lõppasendiga. Swingi liigutus koosneb erinevatest osadest, mis kõik on olulised hea löögi saavutamiseks. See on ühtlasi golfi õppimise üks peamisi väljakutseid – kokku peab sobitama erinevad liigutused üheks sujuvaks liikumiseks.

Swingi alustamine

Swingi algus on tihedalt seotud löögi lõpptulemusega. Halb “äraminek” on nagu “vale jalaga voodist välja astumine”, mis võib päevast teha väga kehva ja swingist halva löögi!

Siinkohal mõned võimalikud näited põhjuste kohta, miks swing juba alguses valele trajektoorile läheb:

• Golfarile on öeldud, et alustada kepi liigutamist madalalt ja ümber enda keerates
• Üritatakse lüüa liiga seest välja, mis tekitab tunde, et backswing peab ka minema sisse
• Golfaritele on öeldud, et kaenlaalused peavad olema kinni ja swingi tuleb alustada keha, käte ja kepi ühtse liigutusega. Kahjuks selline tegevus ei anna kepile võimalust liikuda ning teeb backswingist liiga jäiga.

Swingi alustamine

Swingi algus on tihedalt seotud löögi lõpptulemusega. Halb “äraminek” on nagu “vale jalaga voodist välja astumine”, mis võib päevast teha väga kehva ja swingist halva löögi!

Siinkohal mõned võimalikud näited põhjuste kohta, miks swing juba alguses valele trajektoorile läheb:

• Golfarile on öeldud, et alustada kepi liigutamist madalalt ja ümber enda keerates
• Üritatakse lüüa liiga seest välja, mis tekitab tunde, et backswing peab ka minema sisse
• Golfaritele on öeldud, et kaenlaalused peavad olema kinni ja swingi tuleb alustada keha, käte ja kepi ühtse liigutusega. Kahjuks selline tegevus ei anna kepile võimalust liikuda ning teeb backswingist liiga jäiga.

Korrektne swing alustamine

Vaadates tippmängijate swingi algust, siis nad rakendavad kepi tõstmisele piisavalt jõudu ja kepp on äramineku lõpus maaga paralleelses asendis sama kõrgel kui käed ning kepp on löögi suunaga samasuunaline ja laba ots näitab taevasse. Sellist asendit oleks hea pidevalt harjutada ja kontrollida – teha saab seda kas peegli ees või telefoniga filimides. Sellise asendi või positsiooni saavutamiseks tuleb hoida oma õlaliigesed ja käevarred vabana. Korrektne grip mängib siin samuti suurt rolli, et saada kepp kohe alguses õigele trajektoorile liikuma. Puusad ja ülakeha on backswingi lõppasendis natukene pööranud. Pidage meeles, et golfi swing on väga dünaamiline liikumine ning igasugune jäikus ja ülepinge erinevates kehasegmentides takistab kepil vabalt liikumast.

Nagu soovitatud gripi ja algasendi harjutamist kodus, siis tuleks ka swingi alustamist kodus harjutada ja see ei eelda suurt või kõrget ruumi! Harjutamiseks aseta alati “alignment stick” või teine kepp jalge ette maha ning kontrolli peeglist õiget asendit. Kui backswingi lõpus on kepp liikunud liiga sisse, siis see on potensiaalne slice tekitaja. Samuti peaks jälgima, et kepi laba ei oleks liiga kinni ega liiga lahti.

Mitmed backswingi asendid tekitavad löögis ebastabiilsust ja takistavad mängijat jõudmast järgmisele tasemele

Kui alustada kepi liigutamist liiga ümber enda ja sisse, siis see asend sunnib viima vasakut käevart (parempoolese mängija näitel) liiga risti üle rinna. Osad mängijad tunnevad selles asendis, et nad enam kaugemale ei saagi. Swing tundub hästi lühike ning ümber keha ja tekkib tunne, et kuskilt ei saa jõudu ja kiirust juurde. Sellest asendist on tulemuseks maha ja pähe löögid.

Parema painduvusega mängijad või need, kes tahavad kaugemale lüüa, siis sellest asendist ollakes sunnitud käsi tõstma, mis väga tihti viib kepi backswingis pea taha. Sellest asendist tuleb küll jõudu ja kiirust, aga suund on ettearvamatu ja eksimused võivad mõlemas suunas olla ekstreemsed.

Hea backswingi lõppasend

Kui äraminek on korrektne, siis edasi jätkub käte tõstmine ja keha pööre. Hea backswingi asend saavutataksegi kui sobitada kokku keha liikumine ja käte tõstmine. Backswingi lõpus tuleks kontrollida, et vasak käevars on natukene risti üle rinna ja käelabad on parema õla kohal ning kepp on käte vahel. Kontrollima peaks, et keha ette kallutatus on säilinud ning keha on pööranud ümber lülisamba 90 kraadi. Keha mass ei tohiks olla liikunud paremale, küll aga peaks tundma, et olete pööranud ennast parema jala puusaliigeses sisse, et sealt allatulekus ennast raskusega vasakule jalale lükata.

Täpselt nii palju kui on mängijaid on ka erinevaid swinge. Golfis on hästi palju müüte ja golfarite enda tõekspidamisi, mis kahjuks tihti tekitavad golfaritele löögis ebastabiilsust ja frustratsiooni. Neljapäeval 18.märtsil räägib Enrico Villo webinaril täpsemalt, kuidas teha parem backswing ning milliseid nõuandeid või tõekspidamisi tasuks tulevikus vältida.

PGA Pro Enrico Villo pühendab selle nädala naistepäeva puhul just õrnemale soole ning räägib, kuidas löögil distantsi juurde saada!

Kuigi enamik löögi põhimõtteid golfi juures on naistel ja meestel samad, siis mõned swing’i fundamentaalsed erinevused on meeste ja naiste vahel olemas. Kuna mehed liigutavad golfikeppi kiiremini ning on üldjuhul kasvult pikemad ja füüsiliselt tugevamad, siis on oluline, et varustus oleks sobiv! Golfivarustus on disainitud selliselt, et maksimaalselt ära kasutada swing’i eripärade ja kiiruse erinevus. Ehk naiste golfikepid on tavaliselt lühemad, varred kergemad ja pehmemad ning gripid on peenemad.

Nüüd aga küsimuse juurde, et kuidas lüüa avalöök kaugemale?

Kõigi golfarite soov on lüüa võimalikult pikalt. Naiste drive’i puhul võib tihti märgata sarnaseid vigu, millele tuleks tähelepanu pöörata. Kõigepealt tuleb alati üle kontrollida oma grip, mille kohta avaldasime artikli veebruari alguses. Kui grip ei ole korrektne, siis kahjuks ei saa golfikeppi swing’i ajal roteeruma, mis on peamine kiiruse “surm”. Algasendi puhul on alati vaja meeles pidada, et driveri löök on erinev raua löögist. Drivergia lüües soovitakse palli tabada alt ülesse suunduva liigutusega ja seega on oluline, et driveri löögi puhul algasend seda ka võimaldaks. Seega kontrollige, et algasendis oleks õlgadest laiem harkseis, pall oleks vasaku jala siseküljega samal joonel ning kepi ots näitaks keha keskele. Samuti peaks meeles pidama, et lülisammas oleks algasendis palli taga.

Üks asi, mis naiste puhul tihti jääb küsimata, kuna see võib piinlikust tekitada on: kas käevarred peaksid olema rindadest üleval või allpool. Vastus on, et kindlasti üleval pool! See annab ruumi teha hea ja vaba keha pöörde. Kui panna käed allapoole rindu, siis see takistab keha pööret ja tekib olukord, kui on väga keeruline saada backswingis kepp üles. Siin kohal peaks ka mainima, et oluline kanda head ja toestavat spordi rinnahoidjat, mis tagab optimaalse keha liikumise.

Nüüd swingi juurde

Golfipall ei tea, mis soost golfar teda lööb või mis on golfari vanus või mängutase. Pall reageerib ainult kepi allatuleku nurgale ja suunale, millisele kepilaba näitab tabamise hetkel ning millise kiirusega kepp palli tabab. Eesmärk olenemata golfarist, on tabada palli alati nii, et kepp oleks otse ja tabamine oleks laba keskele. Sinna jõudmiseks on mitu võimalust.

Füüsiliselt on mehed pikemad ja neil on ka rohkem ülakeha jõudu. See annab sõna otseses mõttes meestele võimaluse lüüa palli jõuga. Tihti võib mehi löömas näha ainult kätega, see tähendab, et nad ei keera oma keha backswingis piisavalt. See loob küll väga palju ebastabiilsust, aga nad saavad ikkagi enam-vähem soovitud löögipikkuse. Naistel on anatoomiliselt laiemad puusad ja kitsamad õlad. Kahjuks pole naistel ülakehas sama palju jõudu kui meestel ning ainult kätega löömine ei anna piisavalt kepilaba kiirust. Seega peaks naised kasutama oma selja ning alakeha suuremaid lihaseid. Suur pluss naiste puhul on see, et naised on enamjaolt meestest palju painduvamad ning see võimaldab teha backswingis korraliku keha pöörde.

Piltidel on Eesti hetke üks parimatest noormängijatest Mariliis Palm oma backswingi lõpus.

Keha nurgad ei ole muutunud – puusa ja põlvenurk on samad ning vöö pannal näitab alla. Paljud mängijad kaotavad kahjuks backswingi lõpus oma keha asendi. Selles asendis tunneb mängija suurt venitust oma seljas ning vaatamata sellele, et kepp ei ole isegi paralleelne maaga, on ta ülakeha keeranud ümber lülisamba 90 kraadi. Mariliis tunneb oma swingis, et ta istub parema puusa liigese sees ja parem tuhar on töös. Jalad on surutud tugevasti maa vastu, mis on see jõud, mis võimaldab tal lüüa palli kaugele.

Downswingis tuleks tõmmata üles ja mitte alla! Käte otse alla tõmbamine paneb kepi liikuma aeglaselt, mitte kiiresti. Esimene liigutus peaks olema tõmme eemale. Alles tabamises tõmmatakse golfikepp otse üles enda poole, et panna laba liikuma vabalt ja suure kiirusega.

Sama oluline kõikide eeltoodud swingi detailidega on korralik lõppasend. Agressiivne lõppasend lisab kepilabale kiirust. Rind ja puusad näitavad suunast vasakule ning parem õlg on keeranud täielikult löögist läbi. Agressiivselt lõppasendisse liikumine on jõu tekitaja, seda muidugi eeldusel, et on tehtud korralik backswing. Raskus peaks olema täielikult vasakul jalal ja parem jalg toetab kergelt suurele varbale ning põlved on praktiliselt koos.

Õige kehapöörde harjutus

Järgmine lihtne harjutus näitab, kas ülakeha keere backswingis on korrektne, sest ülakeha pööre aitab genereerida löögijõudu. See harjutus aitab parandada ka jalgade tööd ja liikumist. Sageli ei julge mängijad keerata oma keha, kuna nad kardavad tabamise muutumist raskemaks. Aga ilma keha keeramata peab kuskilt järgi andma (puusad, jalad ja põlved liiguvad liiga palju), et saada backswingi lõpus käed ja kepp natukenegi kõrgemale. Nagu pildilt näha, siis liiga suur puusa keere ja põlvede liikumine backswingis on suur jõu kaotaja ning tekitab ebastabiilsust.

Proovige allolevat harjutust järgmiste etappidena:

1. Võtke oma tavaline (mugav) algasend ja asetage golfikepp risti oma õlgadele, et kepi varre ots näitaks sihtmärgi suunas.
2. Alustades backswingi peaks tekkima tunne, et ülakeha teeb täispöörde (90 kraadi). Selles asendis peaks kepivarre ots näitama nüüd palli suunas.
3. Järgmisena peaks puusad pöörama umbes 20 kraadi ja jalad peaksid püsima stabiilsed. Toimub väike raskuse ülekanne, mille ajal peaks tajuma, et vajutate paremale jalale ja proovite raskuse hoida jala siseküljel – mitte välisküljel. Liigne jalgade liikumist põhjustab ebastabiilsust ja kehva raskuse ülekande.

Soovime kõikidele head harjutamist ja loodetavasti aitab swing’i tehnika muutmine ka lisameetreid juurde saada. Neljapäeval, 11. märtsil toimub Next Golf Academy järjekordne webinar, kus jätkame antud teemal. Kuigi fookus on naistepäeva nädalal eelkõige naistel, siis osalema on oodatud ka mehed, kellele anname samuti juhiseid lisameetrite saamiseks!

Hea swingi võti on korralik algasend! Õiges algasendis on kõik paigas: korralik grip (vaata ka gripi artiklit), õige jalgade asend ja palli asukoht, hea tasakaal, korrektne kehahoiak (vaagnast, õlgadest jne). Enamik vigu, mida golfarid löögis teevad on tegelikult seotud algasendiga.

Palli asukoht algasendis võib tunduda  suhteliselt vähetähtis, aga see mõjutab mitut swingi osa – näiteks swingi trajektoori ja tasapinda ning kepilaba asendit tabamises. Samuti on palli asukoht olulisel kohal, kui tahta muuta palli lennu trajektoori ning tabamise kvaliteeti. Sirgeid ja jõulisi lööke saab lüüa ainult siis, kui palli asukoht on jalgade suhtes korrektne. Kuna mängijad on erineva kehaehitusega ja pikkusega, siis pole olemas ühte kindlat meetodit või tabelit palli õige asukoha määramisel. Katse-eksitus meetod on siinkohal protsessi osa, leidmaks löögile õige palli asukoht.

Siinkohal anname harjutamiseks mõned juhised. Esimene reegel mida jälgida on, et mida rohkem on pall algasendis tsentrist vasaku jala pool, seda rohkem liigub kepp tabamises üles –  mida rohkem on pall paremal, seda rohkem liigub kepp tabamises alla.

NB! Parema jala poole palli nihutamist tuleks tavalöögi puhul üldjoontes vältida, kuna kepi attack angle suureneb ning muutub ka kepi trajektoori nurk, mille tulemusena muutub palli tabamine märkimisväärselt ebastabiilsemaks.

Driveriga peaks pall olema vasaku jala siseküljega samal joonel ning sealt liigub pall iga kepiga jalgade keskkoha poole kuni wedge’ga lüües oleks pall jalgade suhtes täielikult tsentris.
Loomulikult on ka harkseisu laius oluline ning soovitus on võtta õlgade laiune harkseis. Kasutades 7,6,5 raudasid on sellise laiusega harkseis õige. Puude ja driveriga tuleks võtta laiem harkseis ning lühikeste raudadega ja wedge’dega õlgadest kuni 5 cm kitsam harkseis.

Nüüd liigume aga oluliselt keerukama osa juurde – kehahoiak algasendis on oluline swingi vundament! Paljud golfarid kahjuks vaatavad sellest mööda, sest ei oska ise seda hoomata või ei juhi treenerid sellele tähelepanu. Just algasend dikteerib, kuidas kepp ümber keha liigub ja aitab keha pöördele kaasa ning kannab edasi tasakaalu. Siinkohal väike spikker saavutamaks paremat kehahoiakut algasendis:

• Seisa püsti, põlved sirgena
• Hoia käed ja õlad vabana
• Hoia golfikepp enda ees puusa kõrgusel
• Kalluta keha ette läbi puusaliigese, lase põlvedest natukene alla ning hoia selg sirgena kuni kepp puudutab maad
• Tunneta, et raskus oleks jalgade keskel ning tasakaal võrdselt mõlemal jalal

Mis juhtub swingi ajal, kui sinu kehahoiak ei ole korrektne? Vastus on lihtne – keha nurgad võivad liigutust tehes muutuda! Swingi ajal nurkade muutumise põhjuseks on, et mängija satub olukorda, kus ta peab sõltuma käte ajastusest, et saada kepi laba tabamiseks otseks. Tulemuseks on ajastusele ülesehitatud swing, kus umbes ühe sekundi jooksul on liigutus ja keha liikumine väga ebastabiilne.
Miks aga ei suudeta võtta head algasendit ning säilitada swingi ajal oma keha nurki? Põhjuseid võib olla mitmeid aga siin mõned olulisemad:

• Halb grip
• Halb painduvus – et keerata ümber hea ja stabiilse kehahoiaku, peab olema piisavalt hea painduvus ja liikuvus puusades ning õlgades
• Lihaste jäikus – muudab algasendis kehahoiakut ning võib sundida swingi ajal muutma lülisamba asendit
• Puudub võime eraldada ülakeha alakehast – see sunnib mängijat keerama kõike koos või vastupidiselt liigutama ennast liiga palju õlaliigestest – mõlemad on halvad swingi retseptid!
• Võimetus stabiliseerida oma kerelihaseid – võimekus stabiliseerida oma lülisamba nurka swingi ajal on vastavuses core lihaste (puusad ja tuharad) tugevuse ja stabiilsusega.

Kokkuvõtteks on õige kehahoiak algasendis ja löögi ajal väga tähtis. Golfiswing on väga atleetlik liigutus, kus jalgade asend ja kehahoiak peaksid samamoodi olema atleetlikud. Pidev töö oma algasendi ja painduvuse kallal aitab saavutada stabiilsema ja parema swingi, mis loomulikult viib paremate tulemusteni. Kindlasti tasub abi küsida Pro’delt, sest ainult ise harjutades võib ühele osale fokusseeritus kaotada tervikpildi taju ja tulemuseks on millegi korrigeerimine teise veaga. Fakt on, et inimesed on erinevad ja sellest tulenevalt nende võimekus algasendit võtta on samuti erinev. Minnes Pro jutule tajute aga ilmselt kiiresti, et hea Pro tunneb piisavalt anatoomiat ning suudab kohandada algasendi ja sellega kaasneva swingi vastavalt mängija võimekusele!

Grip on golfilöögi ja sellega kaasnevalt ka mängu alustala ja kursustel on see esimene asi, mida õpetatakse. Ilma korraliku gripita on hea ja stabiilse löögi saavutamine raske. Nagu tehnika kipub vahel lagunema, siis nii võib juhtuda ka gripiga. Mängija ei pruugi sealjuures ise arugi saada, et midagi on valesti. On aga ka neid, kes küll tajuvad valet grippi ja jätkavad sellise defektse gripiga mängimist, kuna on seda pikalt teinud ja see tundub neile mugav.

Grip ehk hoie loob seose kepi tabamispinna ja palli vahele. Kui asetada käed kepile selliselt, mis soodustab kepilaba toomist tabamisse suletuna või avatuna, siis tuleb swingi jooksul teha midagi kompenseerivat! Veatu grip teeb otse löömise lihtsamaks.

ähem arusaadavam põhjus, miks hea hoie on oluline, on kiirus. Kui asetada oma käed kepi käepidemele (gripile) õigesti – käepide jookseb vasakul käel (parema poole mängijad) üle sõrmede alguskoha ja mitte üle peopesa – annate randmetele palju rohkem vabadust vinnastamiseks ja vabastamiseks. Randmete vinnastamine ja vabastamine on oluline kiiruse tekitaja swingis.
Halva gripiga kaasnevad halvad kontaktid ja tabamused, sest tabamise hetkel on kepilaba avatud või suletud asendis. Sellise gripiga hakatakse alateadvuses swingi ajal korrigeerima ja kohandama ning tulemuseks on veelgi suuremad eksimused. Eksimused omakorda sunnivad veel muutusi tegema ja nii kaob igasugune stabiilsus ning kindlustunne.

Kuidas grippi ehk hoiet õigesti muuta?

Räägime paremalt poolt mängiva golfari näitel, ehk vasaku poole mängijad peavad tegema täpselt vastupidi. Alustame vasakust ehk ülemisest käest – kepi käepide tuleb asetada sõrmede esimestele liigestele ning oluline, et vasak käsi oleks peopesaga rohkem maa suunas. Peopesas olevad pehmed padjakesed peaksid olema käepideme (varre) peal. Vasaku käe õige gripihoie tekitab nurga (jõunurga) kepi ja vasaku käevarre vahele, mis annab randmetele vabaduse liikuda.

Kontrolliks soovitame teha testi. Võtke golfikepp ainult vasakusse kätte ja tõsta enda ette paraleelselt maaga ning samas jälgige, et kepilaba näitaks taeva poole. Proovige pöial ja kolm viimast sõrme kepi küljest lahti lasta – õige hoide korral püsib kepp selliselt käes ilma suurema pingeta. Vastupidiselt liiga peopessa asetatud kepp vajub käest läbi, sest kepi laba muudab kepi raskeks. Selline vale hoie teeb tabamise ja suuna ebastabiilseks ning liigutuse palju keerulisemaks. Teemast korraks kõrvale põigates, siis puttamisel on väga hea, kui kepp on asetatud rohkem peopessa. Selliselt on puttamisel kohe tunda, et randmed ei liigu ning laba ei keera löögi ajal, mis aitab kontrollida palli stardisuunda. Tavalise löögi ja täisswingi puhul tuleb aga võtta kiirusest maksimum, mis tekib laba keeramisest downsingis tabamisse liikudes lahtisest asendist otseks.

Järgmisena tuleb vasaku käe kahe väiksema sõrmega hoida tugevalt ümber käepideme ning proovida saada vasaku käe pöial varre peale, et tekkiks tunne nagu surud pöidlajälge kergelt käepideme sisse. Seejärel aseta parem käsi käepidemele ning parema käe sõrmed on käepidemel rohkem sõrmede keskelt. Parema käe pöial võiks katta vasaku käe pöidla ning proovima peaks saada ka parem pöidlajälg varre peale. Kontrollida tuleks sealjuures, et parema käe all käepide ei libiseks peopessa vaid jääks rohkem näppude peale.

Käe asetus gripil on palju tähtsam sellest, millisel moel otsustate käed hoides siduda. Siin on kolm erinevat võimalust. Interlock gripi puhul läheb parema käe väike sõrm risti vasaku käe nimetissõrmega. Vardon gripi puhul läheb parema käe väike sõrm vasaku käe nimetissõrme taha/peale. Viimane variant on kümne sõrme grip ehk kui mõlemad käed on kinnihoides kõrvuti ja sõrmed ei kattu. Loo autor PGA Pro Ernico Villo eelistab Vardon grippi – “see hoiab vasaku käe nimetisõrme käepidemel ning aitab mul paremini kontrollida laba”. Samas Tiger Woods kasutab Interlock grippi – maitse asi:)

Neljapäeval on võimalik kõikidel huvilistel tulla tasuta online koolitusele, kus Enrico Villo räägib kogu gripi loo lahti ja lisaks juurde veel ka kasulikke näited löögi algasendi kohta. Zoom koolitus algab neljapäeval 18.00 ja registreerumiseks saada lihtsalt soov  academy@nextgolf.ee.

Eesti staašikaim golfitreener Enrico Villo soovitab talvel harjutada, sest kõik tunnevad rohkem rõõmu heast mängust ja õnnestumistest, mis iseenesest ei tule, vaid ikka tööga! Kuigi mitmel aastal on võibolla läbi talve võimalik talvel väljakutel mängida, siis külma, tuule ja nö “vammuse golfiga” arengut ei toimu. Golf on spordiala nagu iga teinegi, kus järjepidev, sihikindel ja eesmärgistatud harjutamine teeb paremaks ning kuna golfiga jäädakse seotuks pikkadeks aastateks, siis tasub sellesse ka panustada. Ühe talvega ässaks ei saa, aga pole ka mõtet treenimist edasi lükata, sest iseenesest paremaks ei saa. Talvine treenimine jätab terve hooaja mängimiseks, seega tasub juba täna võtta treeneriga ühendust ja panna paika treeningplaan või iseseisvalt Next Golf Arenale harjutama tulla.

Palju treeningtunde tuleb arvestada, et oleks piisav? Sõltub eesmärgist, sest swingi muutmine on pikk ja põhjalik protsess, millele võib kuluda poolest kuni kahe aastani ning töö treeneri silme all tihedam.Mõne sihini jõudmiseks on vaja kokku saada kord nädalas, mõne väiksema jaoks piisab korrast kuus. Tahad langetada HCP-d aastaga 18-lt poole võrra – see on tehtav, aga protsessi tuleb palju panustada. Seega peab endale selgeks tegema, kas on soov saada paremaks või mitte. Kui vastus on „jah“, siis tuleks kõrvale jätta kaaslaste nõuanded ja pöörduda PGA kavilifikatsiooniga treeneri poole. Tavagolfar võib näha vigase tehnika tagajärge, aga mitte põhjust.

Kogemustega treener on lisaks PGA “ülikooliharidusele” omandanud kogemusi oma töös läbi õnnestumiste ja ka vigade. Enrico Villo suur kogemustepagas ning aastatepikkune praktika teeb temast vaieldamatult eesti parima golfitreeneri, kes nimetati 2020 aastal ühe mainekama väljaande Golf Digest poolt muu maailma (väljaspool USA’d) 75 väljapaistvaimate treenerite hulgas!

Mõned vihjed talviseks harjutamiseks:

Puttamine

Ainus golfimängu element, milles amatöör on võimeline saama sama heaks võrreldes proffidega või isegi paremaks, on puttamine. Putti võib harjutada kodus või kontoris, pannes märklauaks kasvõi tavalise kruusi. Täna on müügil ka spetsiaalseid putimatte, millel on jooned, targetid jms peal, et suunavõtmist või tugevust paremini kontrollida. Paika tuleb saada putiasend ja putteri liikumise trajektoor ning kui nendega korras, siis edasine on rutiinne töö. Iga päev natukene, või natukene rohkem ja… Igaüks võib arvutada, palju ta tulemus paraneb, kui kümnest 1,5-meetrisest või lühemast putist üheksa auku läheb.

Äsja avatud NextGolf Arena on aga ideaalne koht ka pikemate puttide harjutamiseks, mida kodus või kontoris raske harjutada. Pikkade puttide harjutamine on just löögitugevuse kontrolliks väga vajalik. Väljakutel pole ka greenid kunagi ühtlaselt sirged, seega harjutamine kalletega greenil õpetab ka paremini liini lugema.

Algasend ja hoie

Kodus või kontoris saab harjutada gripi ja algasendi võtmist, mis on stabiilse löögi alustala. Kõik löögid algavad algasendist ja hoidest. Keha hoiakut ja kepist kinni võtmist saab talvel kodus väga edukalt harjutada. Pane oma päeva plaani kirja ning korda iga päev 5-10 minutit algasendi ja gripi võtmist. Kui sa ei ole kindel, siis konsulteeri treeneriga ning kirjuta üles, mida pead alagasendi ja gripi puhul jälgima. Kasuta peeglit ning videot tagasisideks.

Lähilöögid

Valdav osa klubimängijaist on pidevalt hädas lähilöökidega – osata valida keppi, ei saada aru palju pall peab lendama või veerema, lüüakse pallile pähe või alt läbi, distantsi ei suudeta arvestada jne. Kõik see on talvel remonditav!

NextGolf Arenal saab harjutada putigreenile madalaid veerevaid chippe, harjutada tabamusi ja kontakti nii mööda- kui vastukarva rough’ist. Palli on sisehallis võimalik lennutada 25-30 meetrit ja see on oluline distants väljakul green’i ümbruses. See annab ideaalse võimaluse ka harjutada lühikesi pitche – katsetada erinevaid trajektoore ja lüüa nii madalat kui kõrgemat lööki. Mida rohkem erinevaid lähilööke osatakse, seda lähemale augule pall saadakse ja lühemat putti lüüakse. Nii lihtne see ongi.

Swingi tehnika

Talv on parim aeg ette võtta swingi tehnika muutus, kuna palli lend ei domineeri sinu tegevust ning saad keskenduda õige liikumise treenimisele. Swingi muutus võtab alati aega ning ise tehes pead olema väga ettevaatlik, et ei jookse selle tegevusega rappa. Väga oluline on koostöö treeneriga, keda usaldad. Nii võid olla kindel, et koostöös toimub ka areng. Treeneriga koostööd alustades tuleb olla realist ning selgeks teha ajalised ja materiaalsed ressursid. Kui sulle antakse ülesanded, peab need ära tegema, mitte käsi laiutama – ei jõudnud – sest vastasel korral raisatakse lihtsalt teineteise aega. Ära võta ette liiga palju, pigem pea kinni õpetaja Lauri filosoofiast: tee pool rehkendust, aga tee hästi.

Iseseisvalt on kodus või kontoris teha lisa – peegli ees on võimalik aelgaselt teha löögiliigutust, kui tead mida teha ja jälgida. Swingi igas etapis on kindlad detailid millele peaks tähelepanu pöörama ning alati ei ole tehnika omandamiseks vaja teha täislööki!

Füüsis korda

Füüsiline ettevalmistus kuulub vääramatult iga golfiprofi treeningkavva ja sellega peaksid tegelema ka klubimängijad. Klubimängija üks suurimaid soove on tavapäraselt lüüa palli kaugemale. Aga pall lendab kaugemale, kui me suudame liigutada keppi kiiremini ja tabame palli paremini.

Siiski on füüsis oluline tulevasi mänguringe arvestades ning talvel on hea sellega tegeleda, et kevadised pikad päevad rajal paremini ära kesta.

Kui hakkad käima jõusaalis, siis arvesta, et golfimängija lihased peavad olema elastsed ja plahvatuslikud. Seega tasub ka jõusaali treeningute puhul konsulteerida treeneriga, et õige tulemuseni jõuda.

Mitmekülgsus

Ehita oma treening üles nii, et kui plaanid tunni harjutada ja soovid harjutada ainult pikka lööki, siis esimesed 15-20 minutit keskendu algasendile ja gripile ning kontrolli oma swingi tehnika elemendid, mida soovid parandada. Sealt edasi võiksid harjutada erinevate variatsioonidega. Treener saab sulle anda täpse kava kuidas harjutada nii, et trenn oleks huvitav ja fookus säiliks trenni lõpuni. Treeningutel tuleks harjutada erinevaid lööke ja kindlasti igas trennis ka natukene lähimängu! Ja miks mitte läbida oma koduklubi rada löök-löögilt. Võtad driveri, kujutad ette, et asud avatiil, saadad palli lendu, hindad maandumiskohta, visualiseerid löögikoha ja kauguse, võtad järgmise kepi jne. Nii suudad ka hiljem väljakul olukordades loomingulisem olla!

Simulaator ja analüüs

Minu kogemusel on paljud mängijad kinni numbrites. Tänased palliradarid ja swingianalüsaatorid kuvavad suure hulga parameetreid ning mängijad kipuvad ühte või teise liialt kinni jääma. Soovides mingis elemendis muudatusi peab seda tegema ilma teisi kahjustamata. Tihti võib olla mingi number erinevate vigade tagajärg, millest mängija ise aru ei saa. Nii võib lihtsalt oma löögi lihtsalt täiesti ära rikkuda ning veelgi hullemal juhul põhjustada endale mõni füüsiline vigastus. Oluline on arvestada inimese anatoomiaga, sest inimeste võimed on erinevad ning hea treener suudab numbrite ning anatoomia vahele silla ehitada.

Protsessi käigus võib korra või paar kuus numbreid analüsaatorite mõõta, et saada tagasidet muutuste kohta. Päevast päeva numbritele keskendumine aga pigem mõjub muutustele negatiivselt.

Kui talvine golf on plaanis elus hoida ainult fun’iks ja ajaviiteks ning arengueesmärke ei ole seatud, siis on kindlasti simulaator hea lahendus!