Lähilöök ehk pitch

Lähilöök ehk pitch

Ükskõik milline on sinu praegune mängu tase, siis löökide kokkuhoidmine greeni ümbruses on kõige kiirem viis stabiilselt madalamate skooride saavutamiseks. Kui rääkida uute oskuste ja löökide omandamistest, siis lähimängu õppimine on kõige kergem.

Pitchi löök on lähilöök, kus pall lendab rohkem ja veereb vähem. Pall lendab kõrgemalt ja pallil on rohkem vinti, mis aitab tal peale greenile maandumist kiiremini seisma jääda. Pitchi lööke tehakse tavaliselt greenist kaugemalt, kui chipi lööke ja vaja on teha natukene pikem swing. Pitch löögid võib jagada üldjoontes kaheks – kuni 40 meetrit ja üle 40 meetri.

  • Pitchi löögid kuni 40 meetrit
    • pehmed ja kõrgema lennukaarega
    • kontakt maaga on pühkiv, divotit ei võeta
    • kepilaba kiirus kontrollitud
    • kepi nurga ja bounce’i kasutamine tabamisel
  • Pitchi löögid üle 40 meetri
    • palli lennukaar on madalam
    • kepilaba kiirus on suurem
    • kepilaba nurka vähendatakse
    • kepiga maa tabamine peale palli tabamist, võetakse divot

Lähipitchi algasend

Kui eesmärgiks on pehme touch’iga pitchilöögid, siis algasend peab olema paigas. Hea algasend aitab parandada kontakti ja kontrollli.

Jalgade asend: raskus hoida võrdselt mõlemal jalal ning jalad üksteisele suhteliselt lähedal. Jalad võiksid olla sihtmärgi suhtes natukene avatud ehk parema käelise mängija puhul vasakule.

Palli positsioon: pall hoida enam-vähem jalgade keskel, kui lüüa tavakõrgusega lööki. Madalama lennukaare jaoks asetada pall tsentrist rohkem parema jala suunas ja kõrgema trajektoori jaoks vasakule.

Keha ja käte asend: käevarred peaks hoidma pehmed tundega nagu käed ripuvad vabalt alla, sest igasugune pinge on halb. Vasak ranne peaks olema kergelt nõgus. Õlgade liin ja rinnakorv peaksid  sarnaselt jalgade liinile näitama kergelt vasakule. Rinna keskpunkt peaks olema pallist natukene vasakule. Samuti on väga oluline, et pea oleks keha keskel.

Algasendi puhul on ka mõned põhilised vead, mida peaks vältima:

Sinu ülakeha kallutab sihtmärgist eemale - see juhtub tavaliselt, kui mängija arvab, et pallile tuleb alla saada. Tagajärjeks on enamasti maha ja pähe löögid.

Käed on lükatud liiga vasakule ja vasak käevars on jäik või pinges - sellisel juhul muutub tabamisnurk väga järsuks ning kepp liigub liga sügavale maasse. Palli lend on sellise löögi puhul madal ja terav ning pallil ei ole tagurpidi vinti.

Rind on sihtmärgi suhtes suletud – selline kinnine asend paneb kepi liikuma liiga ümber mängija ja teeb kepi allatuleku nurga liiga laugeks. Tulemuseks on palju pähe ja maha lööke.

ülakeha on liialt sihtmärgist eemale kallutatud
käed on liialt ette lükatud
Rind sihtmärgi suhtes suletud

Backswing

Kui algasend on paigas, saab teha liigutuse tagasi. Kepp ja käed peaksid liikuma kaarel ja püsima samal tasapinnal. See tähendab, et kepivars püsib samal tasapinnal nagu ta oli algasendis. Liigutust peaks alustama tagasi selliselt, et vasaku randme nõgus asend säiliks ning paremal käel tuleks lasta küünarnukist kõverduda. Backswingi lõpus kepilaba ots näitab taevasse, puusad on paigal ja nendes pole mingisugust keeret. Löögi pikkust saab reguleerida sellega, kui kõrgele kepi tõstad.

Backswingi puhul on samuti asendid, mida peaks vältima.

Kepilaba on suletud asendis - see on väga suur viga, mille tulemusel tulevad löögid maha ja pähe. Samuti võib sellest asendist tekkida shank’i probleem!

Kepi liiga välja startimine – mille tulemusel käte ja kehavaheline side kaob. Kepi allatuleku nurk muutub järsuks, mis põhjustab maha lööke, järske divot’eid ja mõnikord ka shank’e.

kepilaba on suletud asendis
Kepp stardib liiga välja

Allatulek

Lähimängu puhul ei tohi kunagi unustada löögi rütmi. Kui jälgida mängijad, kelle lähimäng on suurepärane, siis on alati hästi näha sujuv liigutus. See sujuvus tekib õigest liikumisjärjekorrast, mis on pikast pitchilöögist ja täisswingist erinev. Lühikese pitchi puhul peab otsima tunnet, et käevarred oleksid pehmed ja vabad kui nad sujuvalt liigutavad kepilaba alakehast mööda. Samal ajal peaks rind keerama samal kiirusel sihtmärgi suunas. Allatulek algab kepilaba kukkumisest alla, mitte alakehast ja alakeha roll lähimängus muutub täielikult. Alakeha ei ole lähimängus energia tekitaja, vaid annab stabiilsuse ja tasakaalu.

Põhiline viga, mida peaks allatuleku alguses vältima on ülakeha ja pea liikumine sihtmärgist eemale ehk keha raskus langeb liiga paremale jalale.

Kepi vabastamine

Levinud on arvamus, et kepi bounce on disaini element, mis takistab kepilaba maha kaevumast, aga ei teata, kuidas bounce enda kasuks tööle panna. Arvatakse, et käsi peab hoidma eespool kepilaba ja selliselt terve allatuleku aja. Kahjuks selline ebaloomulik liigutus lõhub selle loogika, kuidas kepp ja maa teineteist mõjutavad. Tagajärjeks tabamisel maasse kaevuv kepp, mis omakorda põhjustab palju teisi probleeme. Kahjuks on selline arusaam väga levinud nii harrastajate, kui ka golfiõpetajate hulgas üle terve maailma!

Tegelikult tuleks kepi bounce’i enda kasuks pöörata. Ainuke võimalus seda teha on lasta kepilabal läbi tabamise mööduda kätest selliselt, et kepi tald puudutaks rohkem maapinda. Kepi vabastamine ei ole ainult randmete liigutamine ja pingutamine vaid rohkem gravitatsiooni loogika. Selle jaoks peab olema juba algasendis vaba ja golfikepp peaks kinni hoides tunduma raske. Kui liigutus läheb üle backswingist downswingi, siis see peaks juhtuma aeglaselt - tuleks lasta gravitatsioonil ja kepi raskusel kukkuda õigel tasapinnal alla. Läbi tabamise peaks tundma, et kepi laba liigub sujuvalt kätest mööda ning lõppasendis näitab rind sihtmärgi suunas ja kepi varre ots näitab nabasse.

Kepi bouce’i kasutamine tekitab minimaalse kontakti maaga, mis annab võimaluse lüüa ülevalt alla vastu maad ilma suurema mureta. Isegi kui lüüa natukene enne palli maha, siis pall stardib ikka üles ja lõpetab loodetavasti augu kõrval. Selline liigutus aitab oluliselt parandada enesekindlust!

Veel mõned allatuleku ja vabastamise vead, mida tasub vältida.

Liiga järsk tõmme kätega alla - selliselt liiguvad käed kepilabast kiiremini alla, mis lisab randmetele liigselt nurka. Tulemuseks on palju pähe ja maasse tabamisi ning see röövib lähimängust tunnetuse!

Randmete “flippamine” – mis juhtub tavaliselt kui käed ja rind enne tabamist pidurdavad ning kepilaba liigub liiga vara ja kiiresti kätest mööda. Tabamine on selle liigutuse puhul liiga lauge, mis põhjustab õhukesi ja kõrgeid lööke, mis üldjuhul jäävad lühikeseks.

liiga järsk käte tõmme
Randmete "flippamine"

Lõppasend

Lõppasendis on oluliseim kontrollida, et rind on sihtmärgi suunas, kepilaba on avatud ja varre ots näitab nabasse. Käed peaksid olema vabad ja küünarnukid keha lähedal. Raskus on vasakul jalal ning alakeha annab stabiilsuse ja hoiab tasakaalu.

Lõppasendi vead, mida tasuks vältida.

Kepilaba vabastamise takistamine - tagajärjeks on tavaliselt jäik vasak käevars ja tänu sellele pole vasak käevars enam keha küljes.

Käed liiguvad kepist eespool.

Kepivarre ots näitab ülesse taevasse.

Wedge'de ehk lähimänguks vajalike keppide valik

Lisaks tehnikale, mängib suurt rolli pitch’i löögi kontrollis ka wedge’de kombinatsioon ning olukord golfibägis. Wedge’de fittingule pole vähemalt Eestis väga palju tähelepanu pööratud, kuid Next Golfis teame, et õigesti kokku pandud wedge aitab mängija lähilööke oluliselt täpsemaks ning stabiilsemaks muuta. Sellepärast pöörame fittingus neile suuremat tähelepanu - kombineerides vastavalt löögipikkustele wedge’de komplekti, leiame mängija jaoks sobiva bounce’i ning samamoodi nagu raudadel, paneme wedge’dele sobiva varre ja määrame lie angle’i.

Tavaliselt leiab klubimängija golfibägist 2 wedge’i kraadidega 52° ja 56°. See on üldjuhul kuldne kesktee, mille iga mängija golfipoest või internetist osta võib. Siiski tasub mängu parandamiseks teha wedge’i fitting, et leida parim valik. Kõige madalama kraadiga wedge sõltub palju pitching wedge’i kraadist ning mängija löögipikkusest selle kepiga. Üldjuhtudel on selle kraadiks 48°-52°. Järgmine wedge sõltub jälle löögipikkusest, kuid üldjuhul 4°-6° vahega. Pikemalt löövad golfarid peaksid enda kotti valima 3 wedge’i ja 4° vahega, sest muidu muutub pikkuste kontroll keerulisemaks.

Wedge’i bounce’i valik on aga kraadide valikust oluliselt keerulisem, sest see võtab arvesse ainult mängija löögiliigutust. Täpse bounce’i valiku saab teada ainult fittingus, kuid lihtsamalt öeldes peab järsema löögiliigutusega mängija valima suurema bounce’ga wedge’i ja laugema löögiga mängija väiksema bounce’ga wedge’i. Fittingus võetakse arvesse ka mängija löökide eripära nt. kui palju lööb mängija bunkrist, kas mängija avab kõrgete löökide jaoks laba jne.

Varre valik on wedge’idele vast kõige lihtsam ja väheolulisem – tuleks valida raudadega sama profiiliga vars. Lisaks võib väga vabalt osta õige kraadi ja bounce’ga wedge poeletilt stock varrega, sest ajalooliste uuringute järgi on leitud, et enamustel wedge’del standardina küljes olev True Temper S200 vars sobib 95% mängijatele.

Lie angle’i mõõtmine toimub samamoodi nagu raudadel, kuid väga tihti pole lie angle wedge’del täpselt sama loogikaga, sest löögiliigutus on erinev. Tavaliselt on wedge’i lie angle 1-2 kraadi madalam kui raudadel.

Soovitame kõikidel kevadet ära kasutada ning fittingus enda golfivarustusele hinnang saada, et algaval hooajal oma parimat golfi mängida ja tänu headele lähilöökidele korralikult skoorida!:)