Chip on golfimängu üks lihtsamaid liigutusi ja ainult puti liigutus on tehniliselt ning füüsiliselt lihtsam. Siiski on paljudele golfaritele chippamine nende halvim osa mängust – ebatäpsus chippamises on nii suur, et see “maksab” neile pidevalt lööke ja tekitab frustratsiooni.
Enrico on ka ise olnud chipi probleemide küüsis, mis sundis uurima ja õppima erinevaid tehnikaid ning mille tulemusel selgus, et chipi liigutus on liiga lihtne. Sõnastades selle natukene ümber, siis heaks chipata saab ka kehvema tehnikaga! Mängijatee alguses tundub chip võrreldes kõikide teiste löökidega samuti hea, aga hiljem piirab halb chipitehnika tõsiselt mängu efektiivsust. Seega on kindlasti selle löögi tehnika arendamine oluline, aga peab teadma, mida ja kuidas.
Alustav golfar ei oska hinnata, kui väärtuslik on hea chip. Iga mängu jooksul chippavad kõik mängijad vähemalt 3-5 korda ja kõik halvad löögid on üldjuhul mitte andestavad. Kui lüüa enne maha või pallile pähe, siis selle hind on vähemalt üks lisalöök. Isegi kui enda arvates lüüa hea chip, aga see jääb august natukene kaugemale kui paar meetrit, siis tõenäoliselt tuleb arvestada 2-3 putiga, mis tähendab jälle lisalööke.
Löögi puhul on oluline kontakt palliga, kuid chipi puhul muutub see eriti tähtsaks. Maha või pähe löögid sunnivad mängijaid pidevalt muutma oma tehnikat!
Chipi tehnika – algasend
Alustades chipi tehnikast, siis korduseks on hea meenutada, mis vahe on chipi ja pitchi löögil. Chip on lähilöök, mis veereb rohkem kui lendab ja pitch on omakorda löök, mis lendab kaugemale kui veereb.
Väga suuri erinevusi chipi ja pitchi algasendi puhul ei ole. Kindlasti on erinevate mängijate puhul variatsioone palli asukohas. Osad mängijad panevad palli rohkem parema jala poole ja osad hoiavad keskel.
- Alustuseks tuleks võtta umbes kepilaba laiune harkseis.
- Kontrolli, et rind oleks natukene avatud ja rinna keskkoht oleks natukene pallist eespool. Kui tunned natukene rohkem raskust vasakul jalal, siis see on ok.
- Õlad peaks hoidma maaga võrdsel kõrgusel.
Vead, mida algasendis vältida:
- Parem õlg selgelt madalamal kui vasak (parempoolse mängija näitel)
- Lülisammas kallutatud sihtmärgist eemale
- Jalad liiga laialt
- Rind liiga kinni või otse sihtmärgi suhtes
- Pea palli taga
võtke kepilaba laiune harkseis 
korrektne algasend 
vale ja ebastabiilne algasend!!
Liigutus
Chipi liigutus või swing on lihtne, kui pidada meeles, et see ei ole löök, vaid hea rütmiga sünkroonis käevarte, õlgade ja kepi liigutamine – kiigutamine. Kujutlema peaks, et käevarred moodustavad kolmnurga kaks serva ja õlgade liin moodustab kolmanda serva. Liigutades peaks hoidma kolmnurga kuju samasugusena ning seda liigutama sünkroonis kehaga. Seega liigutuses pole vaja käte või alakeha jõudu kiiruse jaoks. Backswingis ei pea randmeid vinnastama ning ära “flippa” randmeid läbilöögis! Vältima peaks mõtet lüüa chippi oma käte lihastega ning liigutus on vaba ja hea rütmiga. Igasugune jäikus on löögi stabiilsusele mürk!
Stabiilsususe saavutamiseks tasub teha kiirenevat liigutust, aga ilma kunstliku kiirenduseta. Tehes läbilöögi hoovõtust natukene pikema hea rütmiga ja sujuvat (ära löö randmete või kätega!), säilib kepilaba liikumine läbi tabamise stabiilsena.
backswing liialt vinnastatud randmetega 
flippamine läbilöögis 
käed liiga ees läbilöögis
Kuhu pall kukutada?
Iga golfar on ilmsel kuulnud, et pall tuleks chipi puhul maandada greeni algusesse, et siis pall veeretada augu suunas nagu putti. See on loogiline, aga üritades maandada palli liiga lähedale greeni servale võib olla problemaatiline. Kõik eksivad ju, sest ei tabata igakord palli perfekselt ja selle tulemusel maandatakse pall liiga lühikeseks või pikaks. Seega Enrico soovitus on jätta väike veamarginal! Jättes maandumisel umbes meetri jagu ruumi greeni servast saab isegi kehvema tabamuse korral palli greenile ja see veereb nagu oodatud. Eesmärk on saada pall üldjuhul turvaliselt üle foregreeni. Läbi foregreeni chippamine võib olla ohtlik, sest ei sa kunagi olla kindel, kuidas ja mis suunas pall fore’lt põrkab.
Milliseid keppe kasutada?
Paljud golfarid kasutavad chippamiseks ainult ühte keppi – tavaliselt raud 7 või 8. Aga soovitame harjutada erinevate keppidega raud 5’st kuni pitchini või isegi gap wedge’ni. Siis saab mängu olukorras valida õige kepi vastavalt millised on tingimused ja millise löögi peab sooritama. Katsetage, et aru saada palju iga kepiga pall lendab ja palju peale maandumist veereb. Meeles peaks pidama, et kui asetada pall jalgade keskkohast paremale ja hoida käsi keha tsentrist natukene vasakule, siis kepi nurk muutub väiksemaks – näiteks raud 8 muutub raud 6’ks! Pall lendab vähem ja veereb rohkem, järelikult lõpetab kaugemal. Kui vaja löögile natukene rohkem kõrgust, siis võtta raud 8 asemel 9 või pitch ja teha natukene pikem swing.
Golfipallid veerevad erinevate keppidega lüües peale maandumist erinevatele pikkustele ning lisaks on pallidel erinev kõrgus ja tagurpidi vint. See on ka hea põhjus, miks chippamine erinevate keppidega on vajalik, sest tekib rohkem erinevaid variante ja mängija muutub osavamaks.
Kui pikk peaks olema liigutus?
Kui chipi tehnika on paigas, siis liigutuse pikkuse kontroll on suhteliselt lihtne. Liigutuse pikkus on seotud löögi pikkusega. Lühikene liigutus on lühikeste chippide jaoks ja natukene pikem liigutus pikemate chippide jaoks. Rääkides näiteks 15 meetrisest veerevast raud 7-ga chipist , siis kepiliigutus on väga madal. Kui backswingis näha kepilaba liikumas põlvedeni või kõrgemale, siis see on selgelt liiga pikk liigutus. Tavaliselt mängijad hakkavad liiga pika backswingi puhul allatulekus pidurdama või randmeid flippama. Sellega kaob tabamine ja tunnetus. Loomulikult tuleb distantsikontrolli harjutada ja kui chipi liigutus on kontrolli all, siis juba mõne trenniga saab aru, kas teha pikem või lühem liigutus.
Mõned soovitused
Kui chipi tehnika on paigas, siis liigutuse pikkuse kontroll on suhteliselt lihtne. Liigutuse pikkus on seotud löögi
Mida suurem on kepi nurk (loft), siis seda suurem peab olema ka liigutus ja loomulikult vastupidi, mida väiksem nurk seda väiksem liigutus, et sama distantsi lüüa. Palju olulisem on aga see, et mida madalam palli kaar, seda otsem on palli põrge maandudes. See tähendab, et kui on hea sile green või ka natukene ebatasane, siis madalama kepiga lüües on palli põrge etteaimatavam, kui suurema nurgaga kepiga.
Siit edasi liikudes, mida vähem on chipi puhul backspinni seda täpsemad need on. Backspin on tore asi ja ego tõstja, aga nõuab meeletult palju harjutamist. Klubimängijaid näeb tihti liiga palju chippamas sand wedge’dega. Siis peab aga olema väga palju osavust, kuna chippamine suure nurgaga kepiga nõuab pikemat liigutust ja kiirust! Kehva löögi puhul on tulemus palju hullem, mis omakorda taas maksab lööke.
Lõpetuseks vana hea nõuanne eelkõige alustavale golfarile: putta kui saad, chippa kui sa ei saa putata ning löö pitch kui kaks esimest varianti ei ole võimalikud.
Pildid: Next Golf